Muinasjutt esmakordselt raamatu pealkirjas

Kogumiku esimene jutt, vaeslapsest ja peretütrest rääkiv „Kägu“ lõpeb peategelasele kurvalt - vaeslaps hukkub ning tema luudest saab kägu. Muinasjutule omaselt pääseb õiglus võidule ja võõrasemagi saab asjakohase karistuse. Mitmed Kunderi muinasjutud on juba oma pealkirjadega saanud meil tuntud üldmõisteks – nagu „Ahjualune“ või „Suur Peeter ja Väike Peeter“. Kunder kogust leiame loo „Vigur Rehepapp“ – jällegi tegelane, kes hilisemas kultuuris ja kirjanduse üldtuntud. Kunderi kogus esineb meie tänane rahvusloom kuue osalt muistendliku loo pealkirjas: „Hundi loomine“, „Hundi kimbatus“, „Hunt-ema“, „Kaitsja hunt“, „Hundi äpardus“ ja „Hundi söök“.  

Pealkiri

Eesti muinasjutud / Korjanud ja ülesse kirjutanud J. Kunder

Autor

Kunder, Juhan, 1852-1888, autor

Ilmunud

[Tartu], Eesti Kirjameeste Selts, 1885 (Rakvere : G. Kuhs)

 ESTER

Täistekst

_______________

Risto Järv. Juhan Kunderi Muinasjutud // Postimees 19.01. 2025. 

Juhan Kunderi «Eesti muinasjutud» (1885) on üks esimesi eesti raamatuid, mille pealkirjas esineb sõna «muinasjutt» – Kreutzwaldi kuulsa jutukogumiku (1866) nimes olid veel «ennemuistsed» jutud, kirjutab folklorist Risto Järv.

Eesti Kirjameeste Seltsi väljaandena ilmuv raamat oli valmis trükitud juba 1884. aasta sügiseks, ent tiitellehele sai järgmise aasta number. Reservatsiooniga tuleb suhtuda ka samas seisvatesse sõnadesse, et Kunder on lood «korjanud ja ülesse kirjutanud» – kuigi kogumiku aines on tõesti eesti pärimusele lähedasem kui Kreutzwaldi oma, on jutud enamasti ikkagi autori sõnastuses.

Kui Kreutzwaldi kogumikust on taasilmunud mitu täielikku uustrükki, siis Kunderilt on ennekõike tuntuks saanud ja jäänud paar hittjuttu, mida ikka ja jälle avaldatud ning mille kujundid mällu sööbinud.

Loos «Suur Peeter ja Väike Peeter» esmalt väikese venna leivakoti söömine on hea võrdpilt elus ikka ette tulevale situatsioonile. Sobilikud taaskasutamiseks on ka vaeslapsele saunas öeldud õpetussõnad asjade ühekaupa küsimiseks – «Üksi, üksi, õeke» – või sellele järgnev vanapagana ärgitus pojale: «Jookse, poega, jõua, poega…».

«Suur Peeter ja Väike Peeter» on üks Juhan Kunderi ​tuntumaid lugusid. Lehekülg «Eesti muinasjuttude» 1885. aastal ilmunud esmatrükist. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

Inspireerivalt on mõjunud Kunder ka hilisemaile jutuvestjaile – pärimuse kirjapanijaile. Ligi veerandsajast meie rahvaluulearhiivi kogutud muinasjututüübi «Noorendav peegel» (rahvajuttude jututüüp ATU 551) variandist on enamik rohkem või vähem Kunderi «Imeliku peegli» raamatuversioonist mõjutatud.

Kogumikus on 53 juttu, nende ette on paigutatud pikem ajastule omane värsivormiline eepiline sissejuhatus «Meie muinasjutt». Teos sisaldab hulga vaeslapselugusid, kes ongi me jutupärimuses populaarne, ning teisigi eesti rahvajuttudes tavalisi tegelasi: ahjualune, rikas vend ja vaene vend, oherdiaugust tulnud naine jpt.

Kuigi Kunderi raamat on mõeldud ladusaks lugemiseks rahvale, on mõni lugu raamatus esitatud tsüklitena ja nummerdatuna, mis meenutab folkloristlikke väljaandeid – nii leiame loos «Vanapagana Hansu vigurid» 12 rumala vanapagana muinasjuttu ning loos «Mis soos sündis» teise tosina soodega seotud muistendit.

Folkloristliku terminoloogia järgi pole kogumiku lood kõik muinasjutud, vaid üksjagu on ka muistendeid, peamiselt Viljandimaalt ja Virumaalt. Viljandimaa oli Kunderi sünnipaik ning Virumaal Rakveres möödus enamik tema hilisemast lühikeseks jäänud elust.

Erandina pärineb üks kohalugu («Jõe näkid») aga «Tallinnamaalt» Kose-Uuemõisast. Ka usundiliste muistendite aines katab hulga tegelasi ja paiku: libahundid, näkid, virmalised, rahaaugu-lood. Aastavahetuse ajast rääkiv «Nääriöösine õnneotsija» võib praegu ehk eriti asjakohane paista, õpetades, et kiiret varandust jahtides tuleb olla ettevaatlik.