Leegitsev süda
August Gailiti (1891–1960) esimene paguluses ilmunud romaan „Leegitsev süda“ on pikaaegse laagerdumise tõttu tema loomingus erandlik.
Selle esimesed peatükid ilmusid Loomingus juba 1930. aastate algul, raamatu ilmumisest teatati 1944. aastal, kuid kirjastuse ladu põles märtsipommitamises ning autor sai Rootsi kaasa võtta vaid osa trükipoognaid.
Raamat ilmus Rootsis 1945. aastal kaua oodatud ja pilkupüüdvaima eesti uudiskirjanduse teosena ja kuigi autori enda arvates oli see parim, mis ta kirjutanud on, oli kriitika kiitusega vaoshoitum.
„Leegitsev süda“ on omaaegsetest Eesti oludest inspireeritud kunstnikuromaan, mida teatud mööndusega võib pidada ka autobiograafiliseks.
Romaani ühes peategelases, viiuldajas ja heliloojas Joosep Maarvas on nähtud Gailiti enese kunstifilosoofia kehastust, teisalt on kirjaniku alter egoks peetud ka tantsijatari Kaie Skallet.
Mõlemad on kitsastest maaoludest end Euroopasse välja murdnud loojad, nagu oli seda ka II maailmasõja eel tõlgituimaks eesti kirjanikuks saanud Gailit.
Kirjaniku erakirjadest leiame otsese vihje, et romaani kirjutama ajendasid eesti ajakirjanduses ilmunud liialdatud teated tantsijatar Ella Ilbaku (1895–1997) fiaskost Euroopas.
„Ma teadsin seda juba ammu, et kõik edu salati maha, aga kui saadi midagi halvustavat, siis pääsis see kohe lehtedesse,“ on Gailit hiljem Ilbakule kirjutanud.
Nii kajastub romaanis ka konflikt loova leegitsuse ja maise madaluse vahel – viimast kehastab talumehe koondkuju Taavet Rabaraud, kelles ometigi samuti pesitseb hell hing.
Ei Eesti olud ega paleuslik Euroopa kunstiilm kumbki ole romaani üheselt mõistetavad ja hinnatavad.
Kuna Eesti maine maailmas ja rahvuskultuuri eksport on tänapäevalgi aktuaalne teema, võib Gailiti romaani võtta ka ajatuna.
August Gailit oli kirglik looja ning veel eakana on ta kuulutanud: „Ma mõistan nii mõndagi, kuid pole mõistnud iialgi inimest, kes on tuim, külm ja koguni põlglik vaimse leegitsuse vastu.“
AJATELG
Raamatulugu