Esimese eestikeelse koolilugemiku, uut tüüpi kooliraamatu, kirjutas Vastseliina pastor Georg Gottfried Marpurg 1805. aastal Tartumaa koolilastele Tartu murdes.
Õpiku põhitegelane oli üks Liivimaa hea, see tähendab jumalapelglik, tasane, kaine ja virk külakoolmeister Andre, kes õpetab kirjutamist ja arvutamist ning jagab õpilastele dialoogi vormis erinevaid teadmisi igapäevaelu küsimuste kui maailma kohta.
Nii ütleb koolmeister maailmajagudest kõneldes, et Euroopas elavad kõige targemad, aga Ameerikas elasid varem rumalad inimesed.
Lastele vajalike õpetussõnade hulka kuulub näiteks ka kawwa tettu kaunikene, pea tettu pilla-palla.