Carl Wilhelm Freundlich esindab ühena esimestest sellise varase kirjaniku tüüpi, nagu neid võis järgnevatel kümnenditel sageli kohata – pärit lihtsatest oludest, saanud vähe kooliharidust, kuid andekas ja aktiivne, tegutses ajakirjanduses, luuletas, kirjutas jutukesi, koostas kalendrijutte ja oli pealekauba ka veel väga musikaalne.
Alates 1824. aastast Muhu köstrina tegutsenud Freundlich alustas kirjanduslikku tegevust sentimentaalse proosa viljelejana.
1837. aastal ilmus tema sulest vaid 15-leheküljeline lohiseva pealkirjaga raamatukene, mis sisaldab Kolmekümneaastases sõjas hävitatud Magdeburgi linna loo kõrval ka luuletusi.
Raamat sai kiiresti populaarseks ja seda anti välja veel kahes trükis (1843, 1848).
(Eesti kirjanduse ajalugu 2016, lk 158)