Aiawite peergo valgusel
1838. aastal avaldas krahv Mannteufel jutukogu „Aiawite peergo valgusel“.
See sisaldas mõne valmi kõrval ka pikema jutustuse, mis kujutab endast algupärast proosapala ja teeb autorist esimese eesti prosaisti.
Mannteufeli valgustuslikus stiilis jutustus on pealkirjata, kuid seda tuntakse enamasti pealkirja all „Jüri Tarwel“ – esimesena ilmuva tegelase järgi, kes ei ole tingimata teose peategelane.
Tegemist on proosa ja näidendi seguga, sidus jutustus vaheldub otsekõnega, mille ette on pandud vaid rääkija nimi, siin-seal esineb ka remarke.
Esimene osa käsitleb ajastu negatiivseid nähtusi, nagu vargus ja joomatõbi, ning räägib mehest, kes teiste abiga leiab jälle õige tee.
Teine osa on lihtne armulugu, mis lõpeb pulmadega.
Samal ajal näidatakse selles osas, kuidas põlvkonnad vahetuvad, sest abielluda sai vaid siis, kui noorpaaril oli olemas elukoht, mis tähendab, et antud juhul pidi peigmehe isa paluma mõisahärrat, et see tema asemel ta poja tallu peremehe määraks.
Jutustus lõpeb peigmehe ema surmaga.
Lool ei puudu didaktiline alatoon, kuid samas pakub see täpset pilti toonasest eluolust.
Raamatuke levis kiiresti ja sellest anti 1839. aastal välja teine trükk.
(Eesti kirjanduse ajalugu 2016, lk 152)
