Tolmust ja värvidest
Kaplinski luulekogu – kas poliitiline allegooria või üldinimlik vabadusekuulutus?
Jaan Kaplinski teise luulekogu „Tolmust ja värvidest“ ilmumine oli sündmus ja peatselt sai sellest kultusraamat. Nimiluuletuse eest sai Jaan Kaplinski Juhan Liivi luuleauhinna ja paljusid selle tekste loetigi esmajoones mõnevõrra ekslikult kui eestlaste vabadustahte manifestatsiooni, mille sõnum aga oli peidetud kaugemast Euroopa ajaloost laenatud metafoorikasse. Selllisele rahvustundest ja ridade vahelt lugemise vajadusest ajendatud allegoorilisele tõlgitsusele on autor ise hiljem vastu astunud.
Ent igal juhul paistab Kaplinski luulest silma üldinimlik vastuhakk kolonialismile, hävingule ja vallutustele ning kontrollile allutatud ühiskonnakorraldusele ning vahest laiemalt ka kogu läänemaise faustilise kultuuri küsimärgistamine. Kaplinski pikkade vabavärsiliste ja hoolikalt instrumenteeritud loitsuliste tekstide maagia mõjub ja haarab kaasa.
Omapärase tembuga sai hakkama paguluses elanud katoliku preester Vello Salo, kes pidas Kaplinski kogu „Tolmust ja värvidest“ nii oluliseks, et kirjastas sellest identse „piraattrüki“. Et tegemist on erinevate raamatutega, võib hoolikamal vaatlusel tuvastada vaid paberi ja kaanetrüki tooni järgi.
Cornelius Hasselblatt: „Kaplinski teises kogus „Tolmust ja värvidest“ oli poliitiline element koos vabaduse ja allasurutuse teemadega rohkem tuntav, ent tsensuuri jaoks veel seeditaval määral.“