Hallid laulud
Ernst Enno, „Hallid laulud“, luulekogu - Omariikluse eelne luule
Ernst Enno teise luulekogu „Hallid laulud“ (1910) igatsusluule tundeskaala on meeleolult varjundirikkam, ulatudes lootusetust kurbusest („Hall laul“ kuni armastuse kaudu saavutatud õnnetundeni („Suvi“). Tähelepandav on näiteks juhtmotiivina esineva epiteedi „hall“ tähenduslik ambivalents. Hall laul ja helide hall sõud viitavad maise elu süngele ahistusele, millest väljapääsemine tundub olevat võimatu. Seevastu hallid lõpmata teed luuletuses „Rändaja õhtulaul“ osutavad elule kui igavesele minekule, mida võib sellisena isegi armastada.
📸 - Eesti kirjanike e-leksikon (ut.ee)
Tuntud rahvalaulude teemad ja motiivid esinevad peale ballaadide ka Enno lüürilistes luuletustes. „Igatsuse“ lähteks on karjaselaul pilli (pasunat) puhuva karjapoisiga, lähedust rahvalaulule toonitavad kordused ja neliktrohheus värsimõõduna.
Rahvaluulest tuntud otsimislaulud (kadunud poeg, tütar), mille oluliseks osaks on otsija dialoog päikese, kuu tähega jne, on andnud ilmseid mõjutusi ühele Enno kaunimale hämar-sümbolistlikule laulule „ Ta tuli…“ Enno ballaadiloomingu tipuks peetavad kolm luuleteost „Võiks otsast alata…“, „Kolm eite“ ja „Vaenelaps jaaniööl“ on samuti folkloorse põhjaga.
(Eesti kirjanduslugu 2001, lk 179)
