Eesti kirjanduse peajooned
Mihkel Kampmaa, „Eesti kirjanduse peajooned“, I - omariikluse eelne kirjanduslugu
Eestikeelse kirjandusloo esimeseks kõrgpunktiks oli Mihkel Kampmanni neljaköiteline „Eesti kirjanduseloo peajooned“ (I-IV, 1912-1936), mille esimestest osadest ilmusid kordustrükid. Nagu tema eelkäijad, ei olnud ka Kampann koolitatud kirjandusteadlane, vaid eelkõige õpetaja. Oma töös oli ta tundnud nii suurt vajadust sobiva õppematerjali ja piisava taustinfo järele, et otsustas ise härjal sarvist haarata. Ta koostas lugemikke ja õpikuid, mis olid väga menukad ja millest ilmus mitmeid kordustrükke. Kui ta hiljem põhjalikumalt eesti kirjandusega tegelema hakkas, kujuneski 20. sajandi algul välja plaan koostada kokkuvõtlik ja süstemaatiline ülevaade.
Kampmanni kirjandusajaloo peateljeks on eluloolis-ajaloolised andmed ning teose kõikehaaravaus tingib kohati pisut lobiseva stiili, mida elukutselised kirjandusteadlased autorile hiljem ette heitsid. Kordustrükkides on selliseid kohti veidi lühendatud. Samuti tuli tekstile kasuks selle hilisem ümbertöötamine uuemate uurimistulemuste valguses. Kampmanni mahukas, 1250-leheküljeline teos, mille kallal ta kolmkümmend aastat töötas, jäi pikaks ajaks eesti kirjanduse kõige ülevaatlikumaks ja mõjukamaks käsitluseks. Hoolimata mõningastest ebatäpsustest on tema faktirohke ülevaadetänaseni oluliseks abivahendiks eesti kirjanduse uurimisel.
(Eesti kirjanduse ajalugu 2016, lk 35)
