Igal oma Kalevipoeg
F. R. Kreutzwaldi eesti rahvaluule allikatel 19. sajandi 50-tel aastatel kirjutatud "Kalevipoeg" on kujunenud eesti rahva oma looks, mida võib ümber ja uuesti luua ja seda ümberloodut veelkord ümber luua, nagu on ütlenud kirjanik, füüsik ja filosoof Madis Kõiv.
Eepose avaldamise mõtte algataja oli Friedrich Robert Faehlmann. Pärast Faehlmanni surma aprillis 1850 usaldati eepose loomine dr Kreutzwaldile Võrus. On teda, et ta alustas „Kalevipoja“ kirjutamist proosas, kuid pärast tutvumist „Kalevala“ saksakeelse tõlkega märtsis 1853, otsustas ta luua ka eesti eepose luua värssides. 1853. aasta oktoobris oli Kreutzwaldil eepose käsikiri 12 looga valmis. See on säilinud ja asub kirjandusmuuseumis, kus seda on hakatud nimetama „Alg-Kalevipojaks“.
Et Vene-Tsaaritiigis kehtis tsensuur, pidi selle läbima ka „Alg-Kalevipoeg“. ÕES andis tsensorile esialgu vaid sissejuhatused. Ainuüksi neis nõudis tsensor muistse õnne ja priiuse-värsside kustutamist ja Vene kotka armutiiba ülistavate värsside lisamist. Selliste nõudmiste järgimine oleks aga eepose mõtte kaotanud! Nii hakati otsima võimalusi, kuidas tsensuuri vältida.
Kreutzwald täiendas oma käsikirja järjest uute allikatega. Näiteks Viljandi maamõõtja Johan Lagose veel 1854. aastal saadetud fantaasiarikkast kunstmuistendist, mis rääkis „viikingi narrisõidust“ laevaga Lennuk– komponeeris ta eepose 16. loo, Kalevipoja teekonna maailma otsa.
Esmatrükk, „Kalevipoeg, eine Estnische sage“ hakkas ilmuma eesti ja saksa keeles koos teaduslike kommentaaridega Tartus, ÕES-i vihikutes aastal 1857 ja tiraažiga 500 eksemplari. Viimase, viienda vihiku ilmumist 1861 loetaksegi eepose sünniaastaks. (Tekst Marin Laagi videost).
1860. aastal esitasid Peterburi teaduste akadeemia liikmed tiibeti keelte alal Franz Anton Schiefner ja soome-ugri keelte alal Ferdinand Johann Wiedemann „Kalevipoja“ Peterburi teaduste akadeemias väljaantavale tööstur Pavel Demidovi poolt 1831. aastal asutatud teaduspreemiale. Wiedemanni ja Schiefneri retsensioonid tõid Kreutzwaldile pool Demidovi preemiat summas 2500 assignaatrubla, mis võimaldas tal Kalevipoja trükkimist jätkata ja oma teost laiemalt levitada.
Rahvale mõeldud raamat „Kalewi Poeg. Üks ennemuistene Eesti jut“ ilmus juulis 1862 Kuopios, Soomes tiraažiga 1000 eksemplari ja Kreutzwaldi kulu ja kirjadega.
Kalewi poeg. Üks ennemuistene Eesti jut. Kaheskümnes laulus
Võru: F. R. Kreutzwald], 1862
(Kuopio, P. Aschan ja Co.)
254, [4] lk.
[2.] trükk
Vt ka "Kreutzwaldi sajand. eesti kultuurilooline veeb"
TÄISTEKSThttps://kreutzwald.kirmus.ee/et/kalevipoeg/tekstiversioon?book_id=429
"Kalevipoeg", 2. lugu, Vana Kalevi haigus (v. 218-224)
Eit pani sõle sõudemaie,
Lepatriinu lendamaie:
“Sõua, sõlgi, jõua, sõlgi,
Lenda, lepatriinukene!
Minge arsti otsimaie,
Tuuletarka talitama,
Sõnatarka soovimaie!”
Kalev Kesküla "Vabariigi laulud". Tallinn: Tuum, 1998, lk 51
Kalevipoeg
vabariikliku tähtsusega Herakles
tahab koju tulla
tal on nüüd Ameerika pass ja kangelaspension
omanimelisest teadusfondist Indianas
Vabariigil on nüüd uued heerosed
Galil, Uzi ja Kalashnikov
Beretta, Smith ja Wesson
Võiks talle ikka Tartusse professorikoha teha
seal tal hea korporantidega jõmistada
viimati ehitab Kivisillagi üles
[...]
Räppar EICHE Kalevipoeg: töömees, kündja-ehitaja-võitleja
Ilona Laamann, Sõnarine 4. Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 309
Kalevipoeg oli suure kasvuga.
Tal oli siilinahkne kasukas.
Näeks küll veider välja Broadwayl.
Nad ehk lavastaksid näidendi:
kuidas jalutu tuleb õnne
tooma oma lastele: šokolaadi,
elektronarvuteid ja kuulsulepäid,
külmutuskapp ja närimiskummi.
Naeratus läbi pisarate ja
Happy End
Näeks küll imelik välja…
Aga sellele vaatamata me armastame teda väga:
mina ja siil.
1970