Jäine raamat
Juhan Smuuli „Jäine raamat“ on tänapäeva omaelulooliste päevikromaanide eelkäija.
Juhan Smuul
Jäine raamat: Antarktise-reisi päevik.
„Jäist raamatut“ võiks pidada Juhan Smuuli lapsepõlves reisikirjade lugemisest alguse saanud unistuse teostamiseks. 1957–1958 võttis Smuul ajalehe Pravda korrespondendina osa uurimislaeva „Kooperatsija“ Kaliningradist alanud Antarktise ekspeditsioonist.
Reisi raskeim etapp oli poolteist kuud kestnud viibimine Antarktise karmis kliimas ja eriti üks pingeline nädal NSV Liidu Komsomolskaja nimelises laagris sisemaal 3500 meetri kõrgusel, kus kirjaniku sõnul oli „vähe hapnikku ja palju inimlikkust“. Reisil üle Atlandi ookeani ja tagasi India ookeani ning Austraalia ja Vahemere kaudu toimus ka sadamates mitmeid kohtumisi, sealhulgas väliseestlastega. Tulemusena valminud mere- ja jääreisi päevik sai äärmiselt populaarseks ja on ilmunud vähemalt 24 keeles. Kui nõukogude kirjanduses soositi positiivset ja elulähedast olukirjelduse žanri, siis „Jäise raamatu“ arktiline lüürika ületas tavapärased kirjeldused töö- ja talurahva kangelaslikust ülesehitustööst. „Jäise raamatu“ dokumentaalsus on ehe, siitpeale said Juhan Smuuli loomingu käsitlemisel keskseks kujundeks Suur Hall ja valuläve mõiste.
Juhan Smuuli 1959 reisi tulemusel sai teoks ja ilmus 1963 „Jaapani meri, detsember“, mida on vaadeldud „Jäise raamatu“ järjena.
Juhan Smuul sai „Jäise raamatu“ eest 1961 Lenini preemia ja eriti populaarne oligi teos vene lugejate hulgas, millest kõnelevad rohked tänukirjad.
