Nagu pealkirja järgi võib oletada, olid need luuletused suures osas epigoonilised, ehkki tõusid hilisromantilise luule massist pigem kõrgemale just realistlike tähelepanekute tõttu.
Nende kogude lembeluule sisaldas enamasti ka näpuotsaga huumorit ja eristus seetõttu paljudest eelkäijatest.
Juba esikkogus oli luuletusi, mis väljendasid kaastunnet nende vastu, kes asusid ühiskonna varjuküljel.
Sellised sotsiaalsed rõhuasetused läbivad punase niidina peaaegu kogu luuletaja loomingut, ilma et Sööt kehvade olude üle varjult kurdaks: esiplaanil on pehmed toonid ja kaastunne.
(Eesti kirjanduse ajalugu, 272)