Ilmub Ene Mihkelsoni kolmas proosateos "Nime vaev"
Nime vaev
Autor: Mihkelson, Ene, 1944-2017, kujundanud Tõnu Smidt.
Ilmunud: Tartu, Ilmamaa, 1994 (Tartu, Greif)
ESTER
Nii nagu Mihkelsoni kohta võib öelda, et ta on kas mäluta või mälukirjanik, võib öela, et ta on ajakirjanik. Mitte sellises mõttes, et igaviku ees on iga kirjanik ajakirjanik! vaid konkreetselt. Ta küll ostutab minevikule ja kaevub sellesse, peategelane käib ringi ja otsib midagi, küsib, paneb pilti kokku, talle räägitakse midagi, enamasti segast juttu, järelikult ei taheta rääkida, varjatakse midagi. Selle juures on vähemasti sama oluline see aeg, milles see raamat on kirjutatud. Ja alati on selleks ajaks mingi oluline, lausa pöördeline ühiskondlik sündmus. „Nime vaev“ kirjeldab Eesti iseseisvumise taastamist, EÜS-i maja ees on väljas lipukangad sinine ja must ja valge.
Nüüd võiks ju Mihkelsoni romaani peategelasel kõik hästi olla – me saame vabaks! - ta ongi liigutatud, aga midagi on ikka valesti. Ka selles uues ajas.