Viljakas õppekirjanduse koostaja ja väljaandja Otto Wilhelm Masing andis 1821. aastal välja seina-aabitsa põhimõttel koostatud „Luggemisse lehhed“ ja metoodilise juhendi nende kasutamiseks.
Koos lugemislehtedega ilmus „sada wallalist pohkstawi kaardi paberi peäle trükkitud, ja kui pissikesed Kaardikesed leigatud, et lapsed nendega koiksuggused sõnnu wõiwad kokkuseata ja nelikümmend seddasammasuggused numbrid“, praeguse nn liikuva või laduraabitsa eelkäija.
Liivimaa Ülemkonsistoorium soovitas oma 17. detsembri 1821. aasta ringkirjas Eesti haldusringkonna praostidele ja pastoritele võtta Masingu lugemiselehed koolides kasutusele.
(Eesti kooli ajalugu I, 1989, lk 377)
19. sajandi algul vaimustuti üle Euroopa Andrew Belli ja Joseph Lancasteri süsteemist, mis võimaldas üheaegselt õpetada sadu õpilasi, kelle õppematerjal oli trükitud seinaplakatitele. Masing nägi sellist 500 õpilasega soldatilaste kooli Riias 1820. aastal, misjärel ta koostas eesti kooli jaoks plakatid ja liikuva aabitsa, mille tähtede seas oli ka õ-täht.