Noor-Eesti ja Kristian Jaak Petersoni avastamine ning väärtustamine 20.sajandil.
KJP nimetas end maarahva laulikuks (eesti rahva nime sel ajal veel ei olnud). Tema eluajal tegeleti keeleküsimustega peamiselt saksa keeles, tema aga soovis tegeleda just eesti keele ja kultuuri edendamisega. KJP oli sündinud Liivi kubermangus Riias, kuid tutvustas end alati eestlasena. Ta oli Tartu Ülikooli esimene üliõpilane, kes end eestlasena määratles. Petersoni eestikeelses luules segunes antiikkirjandus ja romantism eesti regivärsilise rahvalauluga, tema luulet hakati märkama ja avaldama alles 20. sajandil.
Loe Kreutzwaldi sajandist, mida kirjutab Kristi Metste KJP kohta.
KJP teosed e-kataloogis
Kõik KJP tekstid e-kataloogis
KJP looming tema eluajal ei ilmunud, luuletuste käsikirjad leidis 1901. a Õpetatud Eesti Seltsi arhiivist Villem Reiman; Kristian Jaagu kirjanikusuuruse tõstis ausse Gustav Suits, kui avaldas 1905. a artikli „Meie esimene luuletaja“.
KJP 100. sünniaastapäeva paiku avastasid Noor-Eesti liikmed eesotsas Gustav Suitsuga, et Euroopa oli KJP vabavärsside näol Eestis kohal olnud juba 19. saj algul: KJP järgis antiikkirjanduse eeskujusid ja oli olnud aldis tärkavale romantismile.
1913. aastal õnnestus Eesti Kirjanduse Seltsil leida Riiast KJP portree: täisfiguuris akvatinta, mille autor on KJP sõber Franz Burchard Dörbeck. Dörbeck oli portreelehe kinkinud oma sõbrale Kristian Jaak Petersonile 21. sünnipäevaks 1822. aastal. Viis kuud enne Petersoni surma tehtud pilt jõudis Eesti avalikkuseni 1913. aastal, kui Eesti Kirjanduse Seltsi algatusel avastati Riia linnaraamatukogust originaal ja avaldati foto sellest ajakirjas Eesti Kirjandus (1913, nr 13).
Seisvas täisfiguuris portreesid maaliti sajandivahetusel tavaliselt ainult tsaaridest ja kindralitest. Dörbecki Petersoni poosis on enesekindlat ja pidulikku hoiakut. Laual, millele luuletaja toetub, on muuhulgas paberipoogen ja sellel kiri Veritas — tõde – mis iseloomustab KJP ellusuhtumist.
Portree alla on kirjutatud eestipärane nimi Iaak, mitte Christian Jacob Petersohn – nii rõhutas KJP taaskord oma eesti päritolu.