Laotusse lendama laukast

Laotusse lendama laukast. Valitud luuletused. Kujundanud ja illustreerinud Naima Neidre, kaas: Ludvig Kruusmaa. Tallinn: Eesti Raamat, 1992. 158 lk.

ESTER

Vt ka täistekst

DIGAR

Vt Sirje Kiin, „Urve Karuksi avastamata maailm“ (2019, lk 318)

Urve Karuksi luuleraamatud jõudsid salateid pidi Kodu-Eestise juba 1970-tel, ta oli omainimene  kirjandusringkondades ja käis tihedamalt läbi Riina ja Juhan Viidingu, Viiu Härma ja Paul-Eerik Rummo, Ellen Niit ja Jaan Krossiga. 

Eda Oja "Mida Teame Urvest?"

”Urve Karuks kuulub 20.saj. eesti parimate luuletajate hulka, olles tunnustatud nii siin- kui sealpool maakera, seistes lähestikku oma eeskujude ja mõjutajatega, nagu Betti Alver, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski. Poetess on oma kahe luulekoguga ,,Savi“ (1968) ja ,,Kodakondur“ (1976) ning valikkoguga ,,Laotusse lendama laukast“ (1992) raputanud luulemaailma."

Vt veebiväljanne

Estonian World Review, 30. aprill 2004.

Olla tuli kui hiigeltulikahi, / ent mitte ahjus vilkuda“, nagu kirjutas nooruke Urve Karuks luuletuses, mille leiab tema kogu „Laotusse lendama laukast“ (1992) järelsõnast. Nii saabki tema kui eesti pagulaskirjanduse noorima ja viimase põlvkonna lauliku ridades tulering täis – see, mis algas Viirlaiu pimedust trotsiva leegina ning tahtis heita valgust rahva traumale, triumfeerib Karuksi sõnade suveräänsust kuulutavates plasmajugades.

Kaotuses laotusesse

Raamatuaasta Eesti pagulaskirjanduse näitus-audiolavastus

Kuraator Jan Kaus

Olla vesi kui meri või kosepahin, kuid mitte kraanist tilkuda.

Olla tuli kui hiigeltulikahi,

ent mitte ahjus vilkuda.

Olla tuul kui pöörane tuulispask,

ja mitte suveõhuke.

Olla kivi kui iidne kaljumask,

kuid mitte klibustik õhuke.

Olla laul kui vägev sümfoonia,

 ja mitte lorilauluke.

 Olla valu kui surmaagoonia,

 ent mitte armuvaluke.

 Urve Karuks