Friedebert Tuglase Saatus

Teema:

Raamatulugu 1900–1917

Friedebert Tuglas, „Saatus“, novellikogu - omariikluse eelne proosakirjandus

Saatus
Novellid

Autor: Tuglas, Friedebert, 1886-1971.
Ilmunud: Tallinn, Maa, 1917 (Tallinn, B. Mäns)

🔎 - ESTER
🔎 - Täistekst - (Kreutzwaldi sajand, KMAR)
🔎 - Täistekst - (Digar)

1914-1925 oli Tuglas oma loomejõu kõrgpunktis. Ta avaldas kolmes raamatus – „Saatus“ (1917), „Raskuse vaim“ (1920) ja „Hingede rändamine“ (1925) –tosinkond novelli. Kõik lood olid varem ilmunud ajakirjades või albumites. Nendes on jäädvustatud ajastu ängistav õhkkond, mida iseloomustavad Esimese maailmasõja eelaimus ja sõja puhkemine. See tingib pessimistliku põhihoiaku kuni maailmalõpu temaatikani välja. Kõige mõjuvamalt on Tuglas seda formuleerinud novellis „Popi ja Huhuu“ (1914). Nimitegelased on koer ja ahv, keda nende isand ühel päeval on maha jätnud. Saatuse kibe iroonia seisneb selles, et novellis kirjeldatud kaos leidis Tuglase elu ajal aset koguni kaks korda ja et kui autor 1944. aastal purustatud Tartusse naasis, leidis ta oma vundamendini maha põlenud maja aiast puude alt üheainsa raamatu – „Popi ja Huhuu“, mille lõpulause 1914. aastal täpselt kirjeldas seda, mis autori majaga 30 aastat hiljem juhtus.

Teine seda perioodi iseloomustava novellina võiks nimetada „Vabadust ja surma“ (1914). Siin joonistatakse masendav pilt vangist, kes oma kongi aknast vabadusse vaadates ihkab vabadusse, selleni ränga pingutusega ka jõuab – ja välja pääsenuna mõne hetke pärast surnult kokku kukub.

Lõpuks tuleb nimetada novelli „Maailma lõpus“ (1915) kui Tuglase novellistika paraadnäidet. Tuglas on võtnud motiivi „Kalevipoja“ reisist maailma lõppu ja kirjeldab ebatõelist ja fantastilist maailma, kus peategelane satub hiiglaste saarele. Sümboolsetes piltides kujutatakse inimest vastamisi looduse ürgjõududega.
(Eesti kirjanduse ajalugu 2016, lk 330-331)

Maailma lõpus