Mahtra sõda
Mahtra sõda, ajalooline romaan - omariikluse eelne proosakirjandus
20. sajandi alguses hakkas Eduard Vilde tegelema ajalooliste teemadega, loobumata samas oluliselt oma põhiülesandest, milleks oli jätkuvalt Eesti ühiskondlike olude käsitlemine. Ajaloo poole pöördumise põhjuseks oli puhtpraktiline vajadus haarava ja kandva lektüüri järele vastasutatud ajalehes Teataja, mis väljakujunenud ajakirjandusmaastikul pidi teistest millegi uuega ette jõudma, ja teiseks põhjuseks oli kasvav poliitiline surve, mille tõttu oli otstarbekas viia kirjandusteose tegevus teise ajastusse. Järjejuttudena ilmusid siis kiiresti kolm romaani, mis käsitlesid talupoegade maaelanikkonna vabadusliikumist 1850-ndatel aastatel ja 1860-ndate algul.
Esimene romaan „ Mahtra sõda“ on kuulsaim ja seda on kõige enam teistesse keeltesse tõlgitud. Tegevus toimub aastatel 1858-1859 ning põhineb tõestisündinud asjaoludel. Mitmel pool Põhja-Eestis keeldusid talupojad 1858. aastal mõisateost, mis oli 1856. aasta agraarseaduse kaudne tagajärg. Seaduse rakendamisel oli esinenud segadust, sest talupojad uskusid, et seadus on juba jõustunud, kuid mõisaomanikud olid teisel arvamusel ning seda, mida talupojad pidasid oma õiguseks, tõlgendasid nemad lihtsalt tööst keeldumisena. Mahtra mõisas tekkis appi kutsutud sõjaväe ning talupoegade vahel vastasseis, mis väljus kontrolli alt ja päädis ehtsa mässuga. Üks sõdur ja kümme talupoega said surma, mõlemal pool oli tosinkond haavatut ja mõis põles maani maha. Järgmisel aastal karistati ülestõusnuid tavapärasel julmal moel, muuhulgas aeti näid läbi kadalipu ja saadeti siis Siberisse.
Järgmistel aastatel ilmusid „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ (1903) ja „Prohvet Maltsvet“ (1908).
(Eesti kirjanduse ajalugu 2016, lk 296-297).
