Seitsmes rahukevad
Viivi Luige „Seitsmes rahukevad“ oli uue ulja eesti kirjanduse esimene kuulutaja.
„Suurtes ja hallides teeäärsetes taludes olid elanud kulakud ja raudsängijalgadesse kulda peitnud. Ühe talu perenaine oli aga ennast koguni sängijala külge ära poonud. Mõned lagunenud sängid vedelesid eel praegugi nõgestes.“
Nende lausetega algab ilmumisel plahvatuslikult mõjunud romaan Stalini-aegsest Eesti külast. Kirjanik Tiia Toomet on öelnud, et romaanil on kaks peategelast: Aeg ja Laps. Lapse silmade läbi nähakse ilustamata kujul sõjajärgse Eesti maa ja kolhoosielu viletsust, vihjatakse tühjaks jäänud taludele ja metsavendadele, küüditamistele – halastamatu otsekohesuse ja lapse süütu pilgu läbi on raamat tulvil aja muidki aja märke.
Selles mineviku ajas varitseb ja domineerib kurjus, ent lapses, kellest hiljem saab kirjanik, on varjul tulevik. Autobiograafiline, omaenese kogemustel ja mälestustel põhinev „Seitsmes rahukevad“ on erakordselt intensiivne mäluromaan, milles väljendub kogu II maailmasõja järgse põlvkonna enesetunnetus ning ühtlasi usk ja lootus.
Kultusteoseks kujunenud romaani on rohkesti tõlgitud ja sellest on ilmunud mitmeid kordustrükke.
Viivi Luik (sündinud 6. novembril 1946 Viljandimaal Tänassilmas) on eest luuletaja, proosakirjanik ja esseist. Romaan "Seitsmes rahukevad" tugineb Luige mälestustele lapsepõlvest Viljandimaal. Peategelase, ligi viieaastase lapse kaudu käsitleb ta Eesti NSV argipäeva 1950. aastate alguses Eesti külas. Tegevustik paigutub vahemikku 1950. aasta augustist 1951. aasta varakevadeni. Minavormis jutustaja tekstis vaheldub olevikukirjeldus lapse tulevikuvisioonide ning tagasivaadetega 1980. aastatest. Teksti on pikitud rohkelt luulet.
