Söerikastaja
Kõigepealt oli Jaan Kross luuletaja.
Jaan Kross
Söerikastaja
Aastail 1946–1954 vangis või väljasaadetuna Siberis veetnud Jaan Krossist sai kodumaale jõudes peatselt vabakutseline kirjanik. Kross alustas tõlkija ja luuletajana, tema luuletusi aastaist 1941–1958 koondav esikkogu „Söerikastaja“ leidlik pealkiri on ühtaegu nii nõukogulik kui samas ka provokatiivne, ajastuomaselt poetiseerides füüsilist tööd kui ka kätkedes vihjet Siberi aastaile. Eestis ju kivisütt ei kaevandatud ja see tuli meile Siberist, kus Kross oli töötanud söekaevanduses.
Nii sisus kui vormis ilmutab Kross end kohe küpse luuletajana. „Söerikastajas“ kõneleb meiega erudeeritud valgustaja, kelle loomesse on jätnud jälgi nii Voltaire kui Heinrich Heine ja kes valdab nii klassikaliselt ranget stroofi kui ka alles moodi minevat vabavärssi, milles on loodud mitmed pikemad kompositsioonid. Tollases luulepildis oli olulisel kohal nn kodanikuluule, millele Kross annab tugeva satiirilise tooni ja toob luulesse tagasi vahepeal tõrjutud varjundirikkuse ja kujundi mitmetähenduslikkuse. Valdav on tugevat mõttepinget pakkuv, teravmeelne ja tihti irooniline sotsiaalne luule, ent leidub ka meeldejäävat lembelüürikat, mille hulgast tuntuim on ka vendade Urbide poolt viisistatud „Sel künkal algas imeline laas“.
