Juhan Liiv: Elu ja looming
Tuglas kirjutas paksu raamatu Juhan Liivi elust andmete põhjal, mida ta oli pikka aega kogunud.
Ta jälgis kirjaniku kujunemist, tema perekonda, Juhan Liivi tööd erinevate ajalehtede toimetustes, tema haigestumist ja elu skisofreenikuna kuni surmani.
Tuglas vaatab selles monograafias üle ka kõik selle, mida Liiv aegade jooksul kirjutas ja on püüdnud seletad Liivi luuletuste poeetikat ja nende mõju lugejaile.
Tuglase monograafia Liivist on eesti monograafilise kirjanduse väljapaistev saavutus.
Liiv oli erakordne looja ja Tuglas seletas üsna veenvalt, milles tema erakordsus seisnes.
Tuglas tundis Juhan Liivi juba koolipoisina ja käis koos mõne sõbraga teda Tartu vaimuhaiglas vaatamas. Koos Gustav Suitsuga koostasid nad 1910 Liivi luuletuste esimese suure valimiku.
1913, Liivi surma-aastal, avaldas Tuglas esimese versiooni oma Liivi-käsitlusest.
See oli palju väiksema mahuga ja Tuglas seletas seal peamiselt Liivi luuletuste mõju.
15 aastat kogus ta eluloolisi andmeid, nende inimeste mälestusi, kes Liivi olid tundnud ja Liivi kirjutatud tekste, millest ta suure osa avaldas ja koostas nende andmete põhjal oma monograafia.
Esimene kord kohtus Tuglas Liiviga Tartu hullumajas, kus Liiv jättis Tuglasele kustumatu mulje.
Liiv ise oli aga läbi aegade hullumajas sage külaline.
Ühe legendi kohaselt, millest kirjutab Tugals oma monograafias, viis Juhan Liivi esimest kord hullumajja Hugo Treffner, paludes vaadata, kas noormehe närvidega on ikka kõik korras.
Kui arst Juhan Liivi juurde läks, palus Liiv, et arst vaataks üle tema õpetaja, kelle mõistusega pole kõik korras. (ERR: Saated: 90 eesti raamatut)